skip to content

Euroopa Parlamendi Infobüroo Eestis veebilehe küpsisereeglistik.

Kasutame veebiküpsiseid teie kasutajakogemuse parendamiseks. Neid ei kasutata isikuandmete kogumiseks, vaid Google Analytics`i vahendusel statistilisel eesmärgil. Te võite veebiküpsiste seadeid igal hetkel muuta.

jätkama
 
 
EP trükised
EP trükised
 

Mida hõlmab ÜVJP?

ELi ühist välis- ja julgeolekupoliitikat tähistatakse sageli lühendiga ÜVJP. Alates Euroopa Liidu lepingu (Maastrichti lepingu) jõustumisest 1. novembril 1993 on ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika kuulunud põhilepingute raamistikku.

Juba enne Maastrichti lepingu jõustumist, 1970ndatest aastatest alates, olid ELi liikmesriigid teinud poliitilist koostööd, mida nimetati toona Euroopa poliitiliseks koostööks (EPC) ja mille eesmärk oli ühtlustada riikide seisukohti olulistes rahvusvahelistes küsimustes. Euroopa poliitiline koostöö toimus traditsioonilise valitsustevahelise koostöö vormis. Koostöö sai ametliku vormi 1986. aastal Ühtse Euroopa aktiga, mis ei muutnud aga koostöö iseloomu ega korda.
Otsustav areng toimus selles valdkonnas Maastrichti lepingu vastuvõtmisega, mis esmakordselt lisas ühise välispoliitika eesmärgi ja vahendid asutamislepingu raamistikku.

ÜVJP sätteid muudeti Amsterdami lepinguga, mis jõustus 1. mail 1999. Muu hulgas loodi ÜVJP kõrge esindaja  ametikoht, et parandada ELi välispoliitika tulemuslikkust ja nähtavust.

Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP)

Amsterdami lepingus sätestati ka ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika (Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika, EJKP), mis hõlmab kõiki ELi julgeolekuküsimusi, sealhulgas ühise kaitse-poliitika järkjärgulist kujundamist. Ühine julgeoleku- ja kaitse-poliitika on ühise välis- ja kaitsepoliitika osa.
Ühine kaitsepoliitika võib viia ühiskaitseni, kui Euroopa Ülemkogu teeb vastava otsuse, mille ELi liikmesriigid vastu võtavad ja ratifitseerivad. Euroopa Liidu lepingus on sätestatud, et EJKP ei piira teatavate liikmesriikide (neutraalsete riikide) julgeoleku- ja kaitsepoliitikate eripärasid ning on ühitatav NATO raames kehtestatud poliitikatega.

Nizza lepinguga loodi nõukogu juurde uued alalised poliitilised ja sõjalised struktuurid poliitilise kontrolli ja strateegilise kriisiohjamise tagamiseks - poliitika- ja julgeolekukomitee ning sõjaline komitee. Poliitika- ja julgeolekukomitee teostab kriisiohjamisülesannete poliitilist kontrolli ja strateegilist suunamist.
Ühtlasi loodi Nizza lepingule tuginedes ka liikmesriikide poolt nõukogu sekretariaati lähetatud sõjandusekspertidest koosnev sõjaline staap, mida juhib sõjaline komitee.

Ühtlasi on paika pandud raamistik, millest johtuvalt on kolmandatel riikidel (ELi mittekuuluvatel NATO Euroopa liikmetel, ELi kandidaatriikidel, teistel võimalikel partneritel) võimalus osaleda ELi sõjalises kriisiohjamises.

Koostöölepped on sõlmitud ka ELi ja NATO vahel, organisatsioonide esindajad kohtuvad regulaarselt, tagamaks, et EL saaks vajadusel kasutada NATO vahendeid ja võimalusi (eelkõige planeerimise ja juhtimise osas).

ÜVJP Euroopa Liidu lepingus

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika moodustab Euroopa Liidu teise samba. ÜVJP sätted on kirjas Euroopa Liidu lepingu artiklites 11-28. ÜVJP eesmärgid on määratletud artiklis 11.

Petersbergi ülesanded/ kriisiohjamisülesanded

"Petersbergi ülesanded" moodustavad ÜVJP keskse osa. Tegu on kriisiohjamisülesannetega, mis said nime koha järgi, kus 1992. aasta juunis toimus Lääne-Euroopa Liidu (WEU) ministrite nõukogu kohtumine ja kus need ülesanded määratleti.
Petersbergi ülesanded on humanitaar- ja päästeülesanded, rahuvalveülesanded ning lahinguüksuste ülesanded kriiside ohjamisel, sealhulgas rahusobitamine. Euroopa Ülemkogu on öelnud, et ELil peab selles osas "olema autonoomse tegutsemise võime, mida toetavad usaldusväärsed relvajõud, vahendid ja valmidus nende kasutamise üle otsustamiseks, et reageerida rahvusvahelistele kriisidele, piiramata seejuures NATO tegevust".

Euroopa Ülemkogu sätestas 1999. detsembris Helsingis toimunud kohtumisel ühenduse sõjalised üldeesmärgid. Nende eesmärkide kohaselt, mis tuli täita 2003. aastaks, peab EL suutma 60 päeva jooksul ja vähemalt üks kord aastas välja panna kuni 60 000 inimest, kes suudavad täita kõiki Petersbergi ülesandeid. See ei tähendanud aga Euroopa sõjaväe loomist, sest sõjaväelaste värbamise ja kasutamise otsused tehakse liikmesriigi tasandil.

2003. aasta detsembris toimunud ELi välisministrite kohtumisel kuulutati, et Helsingi eesmärgid on täidetud, ehkki rõhutati, et esineb puudusi ressursside kasutamise suutlikkuses ja kiiruses. Euroopa Ülemkogu kohtumisel 2004. aasta juunis vastuvõetud uued eesmärgid, "Peaeesmärk 2010", keskenduvad seetõttu mitte kvantiteedile, vaid kvaliteedile ja kindlatele suutlikkusnõuetele.

WEU

Lühend WEU - Western European Union - tähistab Lääne-Euroopa Liitu, mis on kaitsealase koostöö organisatsioon. Ent kuna 17. novembril 2000 vastu võetud Marseille' deklaratsioon vähendas oluliselt WEU kaitsepädevust, eemaldati Nizza lepinguga asutamislepingu raamistikust kõik viited WEU ja ELi koostööle.

Lissaboni lepinguga kaasnevad muudatused

Üks suuremaid muudatusi Lissaboni lepingu vastuvõtmisega oli ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoha ühendamine Euroopa Komisjoni asepresidendi ametikohaga. Sellega suurendatakse Euroopa Liidu välistegevuse- ja julgeolekupoliitika mõju, sidusust ja nähtavust ning tagatakse ühtne välistegevus, mille põhimõtted on samuti lepingus kirjas. Samuti parandab see Euroopa Liidu mainet maailmas, sest liitu saab seostada ühe kindla isikuga.
Kõrge esindaja kõrval töötab uus Euroopa Liidu välisteenistus, mis hõlmab nõukogu ja komisjoni ametnikke ning liikmesriikide diplomaatilisi esindusi.

22/06/2010