skip to content

Euroopa Parlamendi Infobüroo Eestis veebilehe küpsisereeglistik.

Kasutame veebiküpsiseid teie kasutajakogemuse parendamiseks. Neid ei kasutata isikuandmete kogumiseks, vaid Google Analytics`i vahendusel statistilisel eesmärgil. Te võite veebiküpsiste seadeid igal hetkel muuta.

jätkama
 
 
EP trükised
EP trükised
 

Kuidas ELi eelarve vastu võetakse?

Eelarvemenetluse aluseks on komisjoni eelarveprojekt. Euroopa Parlament ja nõukogu määravad kindlaks üksikute punktide kulude ulatuse ning pärast seda võtab Euroopa Parlament vastu lõpliku eelarve. Komisjoni eelarveprojekti arutatakse üldiselt enne vastuvõtmist kaks korda nii nõukogus kui ka parlamendis. Menetluse jooksul kohtuvad komisjon, nõukogu ja Euroopa Parlament regulaarselt, et püüda eelarves kokkulepet saavutada.

ELi eelarve kehtestatakse korraga üheks aastaks, 1. jaanuarist 31. detsembrini, kuid ELi eelarve üldise finantsraamistiku (finantsperspektiivi) kehtestavad komisjon, nõukogu ja Euroopa Parlament institutsioonidevahelise kokkuleppega korraga mitmeks aastaks. Üksikute aastate eelarved kehtestatakse nende kokkulepete põhjal, mis sisaldavad mitmeaastaseid kulutuste ülemmäärasid ELi eelarve üksikute kulukategooriate osas. Praegu toimuvad 2007.-2013. aasta finantsraamistiku läbirääkimised.

ELi eelarve vastuvõtmise aluseks on asutamislepingu artikkel 272. Lisaks sellele on eelarve vastuvõtmine ja rakendamine jms menetluse käik üksikasjalikult sätestatud finantsmäärustes ning mitmetes komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi kokkulepetes. Seega ei kajasta artikkel 272 täielikult ELi eelarve vastuvõtmise tegelikku käiku.

Komisjon esitab esialgse eelarveprojekti

Eelarvemenetlus algab esialgse eelarveprojekti koostamisega komisjoni poolt. Iga ELi institutsioon koostab eeldatavate kulude prognoosi ning komisjon paneb nende põhjal kokku esialgse eelarveprojekti.

Asutamislepingu artikli 272 kohaselt tuleb komisjoni esialgne eelarveprojekt esitada nõukogule hiljemalt eelarveaastale eelneva aasta 1. septembril, kuid institutsioonid on kokku leppinud teistsuguse ajakava, mille kohaselt eelarveprojekt tuleb esitada hiljemalt 15. juunil. Tegelikkuses esitab komisjon esialgse eelarveprojekti nõukogule tavaliselt mai alguses.
Kui ilmneb asjaolusid, millest komisjon ettepaneku koostamise ajal teadlik ei olnud, on komisjonil võimalus esialgset projekti muuta, kuid mitte hiljem kui 30 päeva enne ettepaneku esimest lugemist Euroopa Parlamendis.

Nõukogu esimene lugemine

Nõukogu esimene lugemine toimub juulis ning pärast nõukogu lugemist esitatakse eelarveprojekt hiljemalt 5. oktoobril Euroopa Parlamendile.
Ettepanek nimetatakse "eelarveprojektiks" alles pärast esialgse eelarveprojekti esimest lugemist nõukogus.
Esialgse ettepaneku esimesel lugemisel ning pärast Euroopa Parlamendi delegatsiooniga konsulteerimist võtab nõukogu ettepaneku ning võimalikud muudatusettepanekud vastu kvalifitseeritud häälteenamusega.
Kui nõukogu soovib ettepanekut muuta, peab ta saama komisjonilt ja teistelt asjaomastelt institutsioonidelt arvamuse.

Euroopa Parlamendi esimene lugemine

Nõukogu võtab tavaliselt vastu mitmeid muudatusi ning pärast seda saadetakse eelarveprojekt Euroopa Parlamendile. Euroopa Parlamendil on 45 päeva oma arvamuse avaldamiseks. Eelarve loetakse lõplikult vastuvõetuks, kui parlament eelarveprojekti lõplikult kinnitab või kui ta määratud aja jooksul arvamust ei avalda.

Tavaliselt teeb aga parlament ettepanekuid eelarve muutmiseks. Muudatusettepanekud võivad olla:

- eelarveprojekti muudatusettepanekud seoses mittekohus-tuslike kuludega, mis võetakse vastu parlamendi häälte-enamusega (vähemalt 367 häält 732-st);
- muudatusettepanekud seoses kohustuslike kuludega, mis võetakse vastu antud häälte enamusega.

Kui muudatusettepanekud on vastu võetud, saadetakse eelarve-projekt nõukogule teiseks lugemiseks.

Nõukogu teine lugemine

Nõukogul on muudetud eelarveprojekti kohta arvamuse avaldamiseks 15 päeva alates selle laekumisest parlamendilt. Nõukogu teine lugemine toimub tavaliselt novembri kolmandal nädalal. Kui nõukogu kõik parlamendi muudatusettepanekud vastu võtab, loetakse eelarve lõplikult vastuvõetuks.
Kui nõukogu otsustab parlamendi muudatusettepanekuid mitte vastu võtta, kehtivad järgmised reeglid:

Kohustuslikud kulud

- kui parlamendi muudatusettepanek ei sisalda institutsiooni kogukulude suurendamist, võib nõukogu muudatusettepaneku tagasi lükata ainult kvalifitseeritud häälteenamusega.
Kui nõukogu teeb sellise otsuse, võib ta kvalifitseeritud häälteenamusega ka summat muuta.
Kui nõukogu sellist otsust ei tee, loetakse eelarveprojekt lõplikult vastuvõetuks.
- kui parlamendi muudatusettepanek sisaldab institutsiooni kogukulude suurendamist, saab nõukogu muudatusettepaneku vastu võtta ainult kvalifitseeritud häälteenamusega.
Kui nõukogu sellist otsust ei tee, loetakse ettepanek tagasilükatuks ning nõukogu võib kvalifitseeritud häälte-enamusega summat muuta.

Nõukogul on kohustuslike kulude vastuvõtmisel viimane sõna, mida parlament muuta ei saa. Mittekohustuslike kuludega on olukord teine.

Mittekohustuslikud kulud

- nõukogu võib parlamendi muudatusettepanekuid mittekohustuslike kulude osas kvalifitseeritud häälteenamusega muuta või tagasi lükata.
Lõpliku otsuse mittekohustuslikke kulusid puudutavate muudatusettepanekute kohta teeb aga Euroopa Parlament.

Euroopa Parlamendi teine lugemine

Eelarveprojekt koos nõukogu muudatustega saadetakse Euroopa Parlamendile, millel on 15 päeva eelarve teiseks ja viimaseks lugemiseks. Euroopa Parlamendi teine lugemine toimub tavaliselt detsembris.
Kui parlament oma seisukohta 15 päeva jooksul ei teata, loetakse eelarve vastuvõetuks koos nõukogu kavandatud muudatustega.

Mittekohustuslikud kulud

Need muudatused, mis nõukogu on teinud parlamendi muudatusettepanekutesse mittekohustuslike kulude osas, võib parlament otsustada muuta või tagasi lükata enamusega parlamendi 732 häälest tingimusel, et poolt on kolm viiendikku antud häältest. See otsus tähendab, et eelarve on lõplikult vastu võetud ja parlament on öelnud viimase sõna.

Teisel lugemisel ei saa parlament nõukogu poolt kohustuslike kulude osas tehtud muudatusettepanekuid vaidlustada.

Eelarve tagasilükkamine

Parlament võib aga absoluutse häälteenamusega 732-st, kui poolt on kolm viiendikku antud häältest, kogu eelarveprojekti tagasi lükata. See tähendab, et menetlust tuleb alustada algusest uue eelarveprojekti alusel. Kui seda ettepanekut vastu ei võeta, tegutseb EL igakuiste assigneeringute alusel, mis vastavad ühele kaheteistkümnendikule eelmise aasta eelarvest (esialgne kaheteistkümnendike süsteem).

ELi ajaloos on parlament eelarve tagasi lükanud kolm korda.

Eelarvemenetluse raamistik

Eelarvemenetluse raamistik on sätestatud asutamislepingu artiklis 272, finantsmääruses ning komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahelistes institutsioonidevahelistes kokkulepetes.
Näiteks on institutsioonidevaheliste kokkulepete tulemusena muudetud asutamislepingu artiklis 272 sätestatud ajakava.

Institutsioonide eelarvekokkulepped

Aastal 1980 hakkasid ELi institutsioonid sõlmima mitmeaastaseid kokkuleppeid, et parandada eelarvemenetlust ja piirata kulusid. Kokkulepetes sätestatakse eelarveprioriteedid ning ELi eelarve üksikute kulukategooriate piirmäärad.

Esimene kokkulepe sõlmiti 1988. aastal, et võtta arvesse Ühtse Euroopa akti nõudeid, teine 1993. aasta oktoobris pärast Euroopa Ülemkogu Edinburghi kohtumist perioodiks 1993-1998. Viimane kokkulepe jõustus 6. mail 1999 ning hõlmab aastaid 2000-2006. ELi 2004. aasta laienemise tõttu tuli kokkulepet 2003. aasta aprillis kohandada.

Kohustuslikud/mittekohustuslikud kulud

Eelarvemenetluse muudab keerukaks kohustuslike ja mittekohustuslike kulude eristamine ja asjaolu, et Euroopa Parlamendil on nende kulude üle erinev mõju.

Parlamendil on viimane sõna mittekohustuslike, nõukogul aga kohustuslike kulude osas.
Artikli 272 kohaselt on kohustuslikud kulud "käesolevast lepingust või sellega kooskõlas vastuvõetud õigusaktidest paratamatult tulenevad kulud".

Kohustuslikud kulud on seega lepingujärgsed kulud. Need võivad olla kulud, millele on õigus põllumajandustootjatel, või kulud, millele ELiga sõlmitud lepingute alusel on õigus kolmandatel riikidel. Praktikas on kaht liiki kulude eristamine tekitanud nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahel lahkhelisid.