skip to content

Euroopa Parlamendi Infobüroo Eestis veebilehe küpsisereeglistik.

Kasutame veebiküpsiseid teie kasutajakogemuse parendamiseks. Neid ei kasutata isikuandmete kogumiseks, vaid Google Analytics`i vahendusel statistilisel eesmärgil. Te võite veebiküpsiste seadeid igal hetkel muuta.

jätkama
 
 
EP trükised
EP trükised
 

Mis on EMU?

Lühend EMU tähistab majandus- ja rahaliitu (ingl economic and monetary union) ning hõlmab ELi koostööd majandus- ja rahaasjades, st majanduspoliitika, ühise vääringu (euro) ning Euroopa Keskpanga loomise küsimustes.

EMU koosneb kolmest etapist. Taani, Ühendkuningriik ja Rootsi ei osale EMU kolmandas etapis, st need riigid ei ole eurot kasutusele võtnud.

Taanis, Rootsis ja Ühendkuningriigis ei kasutata eurot

Taanile ja Ühendkuningriigile on asutamislepinguga tehtud mööndus, mis tähendab, et nad ei pea eurot kasutusele võtma. Rootsi ei ole eurot kasutusele võtnud sellepärast, et riik ei vasta kõikidele nõuetele, mis peavad olema täidetud EMU kolmandas etapis osalemiseks. Muu hulgas loetakse, et Rootsi ei vasta stabiilse vahetuskursi nõudele. Seda sellepärast, et 1997. aastal otsustas Rootsi parlament, et Rootsi ei peaks eurosüsteemis algusest peale osalema, ning Rootsi ei ole seetõttu üritanud täita ka ERM II-ga ühinemiseks vajalikku stabiilse vahetuskursi nõuet. Kõigis kolmes riigis pidi eurosüsteemis osalemine saama rahvahääletusel heakskiidu. Taani ja Rootsi korraldasid euroga ühinemise rahvahääletused vastavalt aastatel 2000 ja 2003.

EMUle pandi alus 1988. aasta Euroopa Ülemkogu Hannoveri tippkohtumisel, mil loodi komitee, et koostada aruanne ühise vääringuga majandus- ja rahaliidu loomise kohta. Komiteesse kuulusid tollane Euroopa Komisjoni president Jacques Delors, 12 riigi- ja keskpanga juhti ning kolm sõltumatut eksperti. Komitee töö tipnes 1989. aastal Delors'i aruandega.

Delors'i aruandes tehti ettepanek luua majandus- ja rahaliit kolmes etapis. Lisaks sellele tehti aruandes ettepanekud majanduspoliitika paremaks koordineerimiseks, riigieelarve puudujäägi suuruse ja rahastamise eeskirjade kehtestamiseks ning ELi rahapoliitika eest vastutava sõltumatu institutsiooni loomiseks.
Euroopa Ülemkogu Madridi tippkohtumisel 1989. aasta juunis otsustati Delors'i aruande põhjal, et majandus- ja rahaliidu esimene etapp tuleb realiseerida 1. juulil 1990.

EMU esimene etapp

EMU esimene etapp tähendas, et riigid pidid oma majanduspoliitikat varasemast enam koordineerima, et tagada ühtlasem areng. Keskpangad omakorda kohustusid konsulteerima üksteisega rahapoliitika küsimustes ning riigid pidid osalema Euroopa rahasüsteemi (ERS) valuutakoostöös.

1990. detsembris algas valitsustevaheline konverents, mille tulemusena sõlmiti 1. novembril 1993. aastal jõustunud Maastrichti leping. Maastrichti leping sisaldas muu hulgas EMU teise ja kolmanda etapi õiguslikku alust ning vastavad sätted on väga sarnased Delors'i aruandes esitatud ettepanekutele.

EMU teine etapp

Üleminek EMU teisele etapile algas 1. jaanuaril 1994. Etapi eesmärk oli saavutada ELi stabiilsem ja ühtlasem areng, mille saavutamiseks tuli riikidel püüelda teatud majanduslike nõuete ehk lähenemiskriteeriumite poole.

Euroopa Rahainstituut (ERI) loodi rahapoliitika koordineerimiseks, et tugevdada liikmesriikide keskpankade koostööd ning valmistuda ühise vääringu kasutuselevõtmiseks. Euroopa Ülemkogu kohtumisel Madridis 1995. aasta detsembris määrati EMU kolmanda etapi alguspäevaks 1. jaanuar 1999. Samal ajal otsustati, et ühise vääringu nimeks saab euro ning euro mündid ja pangatähed tuleb kasutusele võtta hiljemalt 2002. aastal.

1998. aasta mais otsustasid riigipead ja valitsusjuhid Brüsselis toimunud kohtumisel, et EMU kolmandat etappi saab alustada 1999. aasta alguses 11 liikmesriigis: Austrias, Belgias, Hispaanias, Iirimaal, Itaalias, Luksemburgis, Madalmaades, Portugalis, Prantsusmaal, Saksamaal ja Soomes.

EMU kolmas etapp

EMU kolmas etapp algas 11 osaleva riigi jaoks 1. jaanuaril 1999 (Kreekat ei võetud sellesse vastu enne 1. jaanuari 2001). See etapp tähendas, et osalevad riigid fikseerisid oma vahetuskursid pöördumatult ning võtsid kasutusele euro.

Samal ajal loodi Euroopa Keskpankade Süsteem ja Euroopa Keskpank, mis asendasid Euroopa Rahainstituudi (ERI). Riikide ühist raha- ja vahetuskursipoliitikat täiendab asjaolu, et riigid peavad oma majanduspoliitikat ühistes huvides koordineerima. Kolmandas etapis osalevad riigid peavad vastama asutamislepingu ning Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) põhikirja sätetele ning olema saavutanud ulatusliku püsiva majandusliku lähenemise.