skip to content

Euroopa Parlamendi Infobüroo Eestis veebilehe küpsisereeglistik.

Kasutame veebiküpsiseid teie kasutajakogemuse parendamiseks. Neid ei kasutata isikuandmete kogumiseks, vaid Google Analytics`i vahendusel statistilisel eesmärgil. Te võite veebiküpsiste seadeid igal hetkel muuta.

jätkama
 
 
EP trükised
EP trükised
 

Mis on stabiilsuse ja kasvu pakt?

Stabiilsuse ja kasvu pakt on seotud EMUga ning selle eesmärk on tagada, et liikmesriigid säilitaksid eelarvedistsipliini, mis omakorda võimaldab tugevdada ELis stabiilsust ja kasvu.

Stabiilsuse ja kasvu pakti kohaselt peavad liikmesriigid säilitama eelarvedistsipliini, st nende riigieelarve peab olema taskaalus või ülejäägis.
Igal aastal peavad liikmesriigid stabiilsuse ja kasvu pakti täitmise järelevalvesüsteemi ühe osana esitama komisjonile ja nõukogule peamised majandusandmed. Euroriigid peavad selleks edastama stabiilsusprogrammid, eurosüsteemis mitteosalevad riigid aga lähenemisprogrammid.
Eelnimetatud programmid sisaldavad teavet liikmesriikide mitmeaastaste eelarvesihtide, majandusarengu prognoosi ning liikmesriigi poolt stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärkide täitmiseks rakendatava majanduspoliitika üksikasjade kohta.
Majandusandmete alusel hindab komisjon, kui suur on tõenäosus, et riigil tekib ülemäärane eelarvepuudujääk. Kui leitakse, et ülemäärane puudujääk on kujunemas või võib kujuneda, teatab komisjon sellest nõukogule.

Nõukogu soovitused

Seejärel otsustab nõukogu (kvalifitseeritud häälteenamusega , kas on kujunemas ülemäärane puudujääk. Kui nõukogu leiab, et puudujääk on ülemäärane, esitab ta riigile soovitused, et olukord teatava aja jooksul likvideerida.

Nõukogu jõustamisteade

Kui riik ei järgi nõukogu soovitusi, võib nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega vastu võtta jõustamisteate, milles nõutakse, et riik võtaks tarvitusele vajalikud meetmed eelarve taskaalustamiseks.
Kui teatist ei järgita, on nõukogul võimalik rakendada mitmeid sanktsioone, sealhulgas otsustada, et riik peab hoiustama teatava rahasumma Euroopa Keskpangas, saamata selle eest intresse.
Kui eelarve puudujääk on kahe aasta möödudes ikka veel ülemäärane, muutub deponeeritud summa trahviks.

Stabiilsuse ja kasvu paktiga seoses kohaldatakse sanktsioone aga ainult eurosüsteemis osalevatele riikidele ning ainult need riigid osalevad nõukogus vastavatel hääletustel.

Kas stabiilsuse ja kasvu pakt on kriisis?

2004. aastal oli stabiilsuse ja kasvu pakti ümber palju poleemikat. Keskne küsimus seisnes selles, kas järelevalvekord praktikas toimib, kui nõukogusse kogunenud riigid peavad tegema poliitiliselt tundlikke otsuseid majanduslike ettekirjutuste ning võimalike sanktsioonide määramiseks teisele liikmesriigile.
2003. aasta novembris soovitas komisjon nõukogul otsustada, et Prantsusmaa ei ole järginud nõukogu soovitust ja Saksamaa majanduslikud meetmed olid ebapiisavad riigi kehva majandusliku olukorra parandamiseks ning et neile kahele riigile tuleks anda korraldus võtta konkreetsed meetmed eelarvepuudujäägi likvideerimiseks.

Nõukogu teeb otsuseid kvalifitseeritud häälteenamusega ning sel hetkel puudus nõukogul kvalifitseeritud häälteenamus komisjoni soovitatud otsuste tegemiseks. Selle asemel võttis nõukogu vastu järeldused, mis teatud määral kajastasid komisjoni soovitusi, kuid ülejäänud osas peatasid menetluse. Komisjon esitas avalduse vormis kaebuse, milles sedastas, et nõukogu ei järgi asutamislepingu ning stabiilsuse ja kasvu pakti põhimõtteid, ning esitas seejärel nõukogu vastu hagi Euroopa Kohtusse, mis tegi oma otsuse 2004. aastal.

Euroopa Kohus ei nõustunud komisjoniga, et nõukogu oleks pidanud komisjoni soovitused novembris toimunud kohtumisel vastu võtma, vaid leidis, et nõukogul võib menetluse ühes või teises järgus olla kohustus võtta vastu soovitus liikmesriigile, kes stabiilsuse ja kasvu pakti järjepidevalt rikub. Küsimuse võib vajaduse korral lahendada tegevusetuse hagi esitamise teel. Samas järeldas Euroopa Kohus, et nõukogu tegutsemine oli vastuolus ELi õigusega, kui ta peatas ülemääraste puudujäägi menetluse ning üritas muuta varem vastuvõetud soovitusi.

2004. aasta juunis palus Euroopa Ülemkogu komisjonil esitada ettepanek, mis tugevdaks ja selgitaks stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamist. 2004. aasta septembris esitas komisjon teatise võimalike meetmete kohta, millega stabiilsuse ja kasvu pakti muuta.

Briti tagasimakse

Eelarve rahastamise üldpõhimõtte kohaselt teevad kõik liikmesriigid osamakse ELi eelarvesse olenemata sellest, kas nad saavad ELi eelarveeraldiste kaudu tagasi rohkem või vähem, kui oli nende osamakse. Sellel põhimõttel on aga oma erandid.

1984. aastal võitles Briti peaminister Margaret Thatcher Ühendkuningriigile välja erilise tagasimakse ELi eelarvest. Nimelt ei olnud britid rahul, et nad maksid ELi eelarvesse oluliselt suuremaid summasid, kui põllumajandustoetuste jms vormis tagasi said. Nii sündiski tagasimakse (nn briti rebatt), mille kohaselt makstakse Ühendkuningriigile teatud osa riigi osamaksest tagasi.

Tagasimaksesüsteemi laiendati hiljem nii, et suured puhasmaksjad - Saksamaa, Madalmaad, Austria ja Rootsi - saavad omakorda tagasimakseid Briti tagasimakse rahastamiselt. Aastal 2004 esitas komisjon rahastamissüsteemi reformimise ettepaneku, mille kohaselt Briti tagasimakse asendatakse üldise tagasimaksesüsteemiga.