skip to content

Euroopa Parlamendi Infobüroo Eestis veebilehe küpsisereeglistik.

Kasutame veebiküpsiseid teie kasutajakogemuse parendamiseks. Neid ei kasutata isikuandmete kogumiseks, vaid Google Analytics`i vahendusel statistilisel eesmärgil. Te võite veebiküpsiste seadeid igal hetkel muuta.

jätkama
 
 
EP trükised
EP trükised
 

Mis on keskkonnagarantii?

"Keskkonnagarantiiks" ehk keskkonnamöönduseks nimetatakse EÜ asutamislepingu artikli 95 sätet, mis võimaldab liikmesriikidel teatavatel asjaoludel säilitada oma keskkonnanormid, hoolimata ELi siseturu ühtlustamise eeskirjadest. Sätte kohaselt on liikmesriigil võimalik riigile ainuomase probleemi puhul kehtestada ka uusi norme, mis põhinevad keskkonnakaitse või töökeskkonna kaitsega seotud uutel teaduslikel tõenditel.

Kui liikmesriik on komisjonile teatanud, et soovib säilitada mõnes valdkonnas oma normid või kehtestada uusi norme, on komisjonil kuus kuud kõnesolevate normide kinnitamiseks või tagasilükkamiseks, olles eelnevalt kindlaks teinud, kas eeskirjad on meelevaldse diskrimineerimise vahend või ELi riikide vahelise kaubanduse varjatud piirang ning kas need normid takistavad siseturu toimimist.
Kui komisjon ei ole kuue kuu jooksul otsust teinud, loetakse riigi normid kinnitatuks. Komisjon võib liikmesriigile ka teatada, et uurimisperioodi pikendatakse kuni kuue kuu võrra, kui küsimus on keerukas või kui puudub oht inimeste tervisele.
Kui liikmesriigile on keskkonnamöönduse alusel antud luba säilitada või kehtestada oma normid, mis erinevad ühtlustamismeetmetest, uurib komisjon kohe, kas teha ettepanek meetme kohandamiseks.

Keskkonnamöönduse ulatust on arutatud ELi vastaste ja toetajate vahel. Keskkonnamöönduse kohaldamise kriteeriumid on välja kujunenud komisjoni praktikaga ning Euroopa Kohtu pretsedendiõigusega. Keskkonnamöönduse ulatuse alase väit-luse näiteks on nn lisaainete juhtum (vt allpool).

EÜ asutamislepingu artikli 95 lõigetest 4 ja 5 tulenev keskkonnamööndus

"4. Kui pärast seda, kui nõukogu või komisjon on ühtlustamismeetme vastu võtnud, peab liikmesriik artiklis 30 märgitud oluliste vajaduste tõttu või seoses keskkonna või töökeskkonna kaitsega vajalikuks säilitada siseriiklikke norme, teatab ta nendest normidest ja nende säilitamise põhjustest komisjonile.
5. Lisaks sellele ja ilma et see piiraks lõike 4 kohaldamist, kui pärast ühtlustamismeetme võtmist nõukogus või komisjonis peab liikmesriik vajalikuks ühtlustamismeetme võtmise järel ainuomaselt selles liikmesriigis ilmneva probleemi tõttu kehtestada keskkonna ja töökeskkonna kaitsega seotud uutel teaduslikel tõenditel põhinevaid siseriiklikke norme, teatab ta kavandatavatest normidest ja nende kehtestamise põhjustest komisjonile."

Olulised vajadused on artikli 30 kohaselt kõlbluse, avaliku korra või julgeoleku alused; inimeste, loomade või taimede elu ja tervise kaitsmine; kunstilise, ajaloolise ja arheoloogilise väärtusega rahvusliku rikkuse või tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmine.

Lisaainete juhtum (C-3/00)

Taani soovis kohaldada keskkonnamööndust, et säilitada olemas-olevad eeskirjad nitritite, nitraatide ja sulfitite kasutamise kohta lisaainetena, selle asemel et kehtestada ELi normid, mis sisalduvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. veebruari 1995. aasta direktiivis nr 95/2/EÜ toiduainetes kasutatavate lisaainete (välja arvatud värv- ja magusainete) kohta.
Direktiivi arutelu ajal juhtis Taani tähelepanu nitritite, nitraatide ja sulfitite kasutamise laiendamisest - millele ette-panek üles kutsus - tulenevatele terviseprobleemidele, kuid direktiiv võeti siiski vastu.
Taani valitsus otsustas seejärel kohaldada keskkonnamööndust ning säilitada olemasolevad Taani normid kolme aine osas, välja arvatud valdkondades, milles direktiiv sätestas piiravamad normid.
1999. aasta oktoobris teatas komisjon Taani valitsusele, et komisjon ei aktsepteeri antud juhul Taani poolt keskkonna-möönduse kasutamist. Seetõttu kehtestas Taani nitraatide, nitritite ja sulfitite kohta vähem ranged ELi normid.
Seejärel esitas Taani valitsus komisjoni vastu hagi Euroopa Kohtusse, milles taotles komisjoni otsuse tühistamist.

Euroopa Kohtu 20. märtsi 2003. aasta otsuse kohaselt lubati Taanil säilitada rangemad normid nitritite ja nitraatide koguse kohta toidus, kuid otsuses ei toetatud Taani seisukohta sulfitite nõuete osas. Seetõttu tõlgendati otsust Taani jaoks pooleldi võidu, pooleldi kaotusena.
Euroopa Kohus tugines otsuses nitritite ja nitraatide kohta ELi toiduohutusega tegeleva teaduskomitee soovitusele muuta rangemaks nitriteid ja nitraate puudutavad nõuded. Teadus-komitee ei olnud aga soovitanud rangemaid reegleid sulfitite osas.