skip to content

Euroopa Parlamendi Infobüroo Eestis veebilehe küpsisereeglistik.

Kasutame veebiküpsiseid teie kasutajakogemuse parendamiseks. Neid ei kasutata isikuandmete kogumiseks, vaid Google Analytics`i vahendusel statistilisel eesmärgil. Te võite veebiküpsiste seadeid igal hetkel muuta.

jätkama
 
 
EP trükised
EP trükised
 

Mis on Lome konventsioonid ja Cotonou leping?

Lomé konventsioonid on lepingud, milles sätestatakse ELi ja AKV riikide (Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riigid) arengupoliitika ja kaubanduskoostöö raamistik.
23. juunil 2000 asendati Lomé konventsioonid nn Cotonou lepinguga, mis jõustus 1. aprillil 2003.

Juba ühenduse loomisest alates (vt küsimust 2) on koostöö AKV riikidega olnud ELi arengupoliitika oluline osa. Alates 1975. aastast sätestati selle koostöö raamistik spetsiaalses valitsustevahelises lepingus (vt küsimust 11), mida nimetatakse Lomé konventsiooniks. Selle lepingu osas on korduvalt peetud uusi läbirääkimisi ning lepingu neljas ja viimane seeria (Lomé IV) allkirjastati 1989. aastal 10 aastaks.

23. juunil 2000 asendati Lomé konventsioonid uue 20-aastase partnerluslepinguga ELi liikmesriikide ja AKV riikide vahel. See leping allkirjastati Benini pealinnas Cotonous - siit ka nimetus "Cotonou leping". Cotonou leping tugineb Lomé konventsioonide kogemusele, kuid lisatud on ka uusi elemente. Lepingu eesmärkideks on vaesuse vähendamine, AKV riikide jätkusuutliku arengu toetamine ja nende järkjärguline integreerimine maailmamajandusse.

Kaubandus

Kaubanduskoostöö ühe osana on EL vabastanud mitmed AKV riikidest eksporditavad kaubad tollimaksust, AKV riikidel on aga lubatud säilitada oma tollid EList pärinevatele kaupadele.
Cotonou leping toob muudatusi kaubanduskoostöösse, nimelt tuleb ELi ja mitmete AKV riikide kombinatsioonide vahel kehtestada piirkondlikud majanduspartnerluse lepingud, et parandada AKV riikide juurdepääsu ELi turule ja tugevdada samas AKV riikide piirkondlikku koostööd.
Cotonou lepingu alusel sõlmitud partnerluslepingud peavad jõustuma hiljemalt 1. jaanuaril 2008.

Cotonou lepingu jõustumine

Cotonou lepingu ratifitseerimisel tekkinud viivituste tõttu ei saanud leping jõustuda enne 1. aprilli 2003. Neljas ja viimane Lomé konventsioon lõppes 29. veebruaril 2000 ning ELi ja AKV koostööd reguleeriti kuni Cotonou lepingu jõustumiseni rea üleminekumeetmetega.

Areng

Arengukoostöö põhieesmärk on vaesuse vähendamine. Cotonou lepingu alusel toimuva arengukoostöö põhiline rahastamisallikas on Euroopa Arengufond, koostöö jaoks oli perioodiks 2000-2005 eraldatud 15,2 miljardit eurot.

Poliitika

ELi ja AKV koostööl on lisaks arenguabi ja kaubanduse mõõtmetele veel poliitiline mõõde. Näiteks peavad riigid pidevat poliitilist dialoogi inimõiguste, demokraatia ja hea valitsemistava teemal. Cotonou leping sisaldab ka selles suhtes mõningaid uuendusi.
Ühe uuendusena võimaldab Cotonou leping viimase abinõuna ajutiselt katkestada riigiga tehtav koostöö, kui on toimunud eriti tõsine inimõiguste, demokraatia või õigusriigi põhimõtte rikkumine, olles eelnevalt selliste rikkumiste asjas konsulteerinud.

AKV koostöö haldamine

ELi ja AKV koostöö haldamisega tegeleva kolm institutsiooni: AKV ministrite nõukogu, suursaadikute komitee ning ühisassamblee.

AKV ministrite nõukogu koosneb Euroopa Liidu ministrite nõukogu liikmetest, ühest liikmest igast AKV riigist ning ühest volinikust. AKV ministrite nõukogus peetakse poliitilisi arutelusid ning tehakse otsuseid lepingute rakendamise kohta.

Suursaadikute komitee on ametnike komitee, kelle ülesandeks on ministrite nõukogu töö abistamine ja arendamine.

Ühisassamblee koosneb Euroopa Parlamendi liikmetest ning AKV riikide parlamentide liikmetest. See on nõuandev organ.

AKV riigid

"AKV riigid" on lühend, mis viitab Aafrika (Saharast lõunasse jääva osa), Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidele, kellega EL on kokku leppinud erilises koostöö- ja arengupoliitikas.

Kui 1975. aastal allkirjastati esimene Lomé konventsioon, osales selles 46 Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riiki. Pärast seda on liitunud palju uusi riike ning praegu hõlmab Cotonou leping 78 AKV riiki, mis on loetletud allpool. Lisaks sellele osaleb koostöö teatavates lõikudes ka Kuuba.

AKV riigid (välja arvatud vähim arenenud AKV riigid)

Antigua ja Barbadua, Bahama, Barbados, Belize, Botswana, Cooki saared, Côte d'Ivoire, Dominica, Dominikaani Vabariik, Fidži, Gabon, Ghana, Grenada, Guyana, Jamaica, Kamerun, Kongo (Brazzaville), Keenia, Lõuna-Aafrika Vabariik (mitte täielikult), Marshalli Saared, Mauritius, Mikroneesia (Liiduriigid), Namiibia, Nauru, Nigeeria, Niue, Palau, Paapua Uus-Guinea, St Kitts ja Nevis, St Lucia, St Vincent ja Grenadiinid, Senegal, Seišellid, Suriname, Svaasimaa, Tonga, Trinidad ja Tobago, Zimbabwe.

Vähim arenenud AKV riigid (Cotonou lepingu VI lisa kohaselt)

Angola, Benin, Burkina Faso, Burundi, Cabo Verde, Komoorid, Djibouti, Ekvatoriaal-Guinea, Eritrea, Etioopia, Gambia, Guinea, Guinea-Bissau, Haiti, Ida-Timor, Kesk-Aafrika Vabariik, Kiribati, Kongo Demokraatlik Vabariik, Lesotho, Libeeria, Malawi, Mali, Mauritaania, Madagaskar, Mosambiik, Niger, Rwanda, Saalomoni Saared, Sambia, Samoa, São Tomé ja Príncipe, Sierra Leone, Somaalia, Sudaan, Tansaania, Tuvalu, Togo, Tšaad, Uganda, Vanuatu.

Vähim arenenud AKV riikidele kehtib Cotonou lepingu kohaselt erirežiim, sest mõned neist riikidest on just üle saanud konfliktidest ja neil on seega erilised arenguvajadused. Seetõttu pööratakse nende riikide puhul erilist tähelepanu piirkondliku koostöö tugevdamisele, transpordi- ja sideinfrastruktuuri arendamisele ning elanikkonna toiduga varustamisele.