skip to content

Euroopa Parlamendi Infobüroo Eestis veebilehe küpsisereeglistik.

Kasutame veebiküpsiseid teie kasutajakogemuse parendamiseks. Neid ei kasutata isikuandmete kogumiseks, vaid Google Analytics`i vahendusel statistilisel eesmärgil. Te võite veebiküpsiste seadeid igal hetkel muuta.

jätkama
 
 
EP trükised
EP trükised
 

Mis muutus Lissaboni lepinguga?

Lissaboni leping on reformileping, mille vastuvõtmise tulemusel muutus Euroopa Liidu institutsioonide töökorraldus, mis arvestab ühenduse viimaste laienemistega. Seega on liikmesriike siduv õigusraamistik mõeldud mitte enam 15 liikmesriigile, vaid 27-le.

Kolm peamist põhjust, miks leping sõlmiti, on järgmised:
- otsuste vastuvõtmise tõhusamaks muutmine
- ELi muutmine demokraatlikumaks, Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide osakaalu suurendamine
- välistegevuse ühtsemaks muutmine

Lissaboni leppe kaudu saab õiguslikult siduvaks dokumendiks ELi põhiõiguste harta, kus sätestatakse kõik kodaniku-, poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed õigused.

Esimest korda on lepingus väljendatud liikmesriigi liidust välja astumise kord.

Otsuste vastuvõtmine

Liikmesriikide parlamentidel on võimalus sekkuda õigusaktide menetlusse juba enne, kui dokument Euroopa Parlamendis või ELi Nõukogus arutlusele tuleb. See on seotud subsidiaarsuse põhimõttega, mille kohaselt tehakse otsused kodanikele võimalikult lähedal. ELi tasandil lahendatakse küsimusi, kui see osutub tõhusamaks kui lahendamine liikmesriigi või piirkondlikul tasandil.

Lissaboni lepinguga suurendatakse valdkondade arvu, kus otsuste vastuvõtmine toimub kaasotsustamismenetlusega. Õigusaktid peavad olema heaks kiidetud ELi Nõukogu ja Euroopa Parlamendi poolt; seni on teatud küsimustes nõukogu ilma parlamendita otsustanud. Muudatus peaks tugevdama demokraatlikku kontrolli ELis.

Otsuste vastuvõtmine muutub paljudes valdkondades kergemaks, kuna lisandub umbes 40 valdkonda, kus otsuseid langetatakse kvalifitseeritud häälteenamusega, peamiselt puudutavad need uued valdkonnad justiits- ja siseküsimusi.

Alates 2014. aastast põhineb kvalifitseeritud häälteenamus topeltenamusel, mille puhul võetakse arvesse nii liikmesriikide kui ka nende elanike arvu. Uue definitsiooni kohaselt peab kvalifitseeritud häälteenamuse saavutamiseks olema otsuse poolt vähemalt 55% liikmesriike, kes esindavad vähemalt 65% Euroopa Liidu rahvastikust.

Üks olulisi muutusi kodanike jaoks on võimalus teha Euroopa Komisjonile ettepanek õigusakti algatamiseks. Selleks on vaja koguda 1 miljon allkirja ELi kodanikelt, kes ei pea olema sama liikmesriigi elanikud, vaid võivad resideerida erinevates riikides.

EL juriidilise isikuna

Euroopa Liidust saab juriidiline isik, mis annab liidule õigusvõime, sh välislepingute sõlmimiseks kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Euroopa Liidu välistegevuse mõju, sidususe ja nähtavuse suurendamiseks luuakse uus ametikoht - liidu välistegevuse- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, kes on ühtlasi ka komisjoni asepresident. Leping sätestab välistegevuse ühised põhimõtted ja eesmärgid, milleks on demokraatia; õigusriik; inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus; inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse austamine. ELi esindaja abistamiseks luuakse ELi välisteenistus, mis koondab liikmesriikide diplomaatilised teenistused ning Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni ametnikud.

Muutused parlamendi töös

Lepinguga muudetakse Euroopa Parlamendi saadikute arvu. Liikmeid hakkab parlamenti kuuluma praeguse 785 saadiku asemel 750 (pluss president). Ühest riigist valitud saadikute arv sõltub riigi rahvaarvust, jäädes vahemikku 6 kuni 96.

Sisulisest poolest muutub Lissaboni lepinguga Euroopa Parlamendi roll Euroopa Liidu otsuste tegemisel määravamaks: 95% ELi õigusaktidest nõuavad Euroopa Parlamendi heakskiitu, Euroopa Komisjoni president nimetatakse vastavalt EP valimiste tulemusele, Euroopa Parlamendist saab võrdne otsustaja kõigis eelarveküsimustes.

Lissaboni lepingu veebileht
 .
27/04/2011