skip to content

Euroopa Parlamendi Infobüroo Eestis veebilehe küpsisereeglistik.

Kasutame veebiküpsiseid teie kasutajakogemuse parendamiseks. Neid ei kasutata isikuandmete kogumiseks, vaid Google Analytics`i vahendusel statistilisel eesmärgil. Te võite veebiküpsiste seadeid igal hetkel muuta.

jätkama
 
 
LUX filmiauhindLUX filmiauhind 2016 3 finalisti.
LUX filmiauhind 2016, 3 finalisti
 
Kristina Liik
Kristina Liik

Surnud ringi purunemine / The Broken Circle Breakdown

Festivalid ja auhinnad: Berlinale 2013, Panorama eri publikuauhind, CPH PIX 2013, LUX Prize Official Selection Competition, Tribeca Film Festival 2013

Lühitutvustus

Režisöör: Felix van Groeningen
Riik: Belgia
Aasta: 2012
Kestus: 110’
Osades: Veerle Baetens, Johan Heldenbergh, Nell Cattrysse, Geert van Rampelberg, Nils de Caster.
Produtsent: Dirk Impens
Kaas-produtsendid: Frans Van Gestel, Arnold Heslenfeld, Laurette Schillings
Tootja: Menuet Producties, Topkapi Films

Film algab halva uudisega: noored lapsevanemad Elise ja Didier saavad teada, et nende väikesel tütrel Maybelle’il on vähk. Algab pikk võitlus halastamatu haiguse vastu. Nii lapse kui ka tema vanemate jaoks on see ränk katsumus, mis paljastab nende nõrgad küljed ning seab kahtluse alla kogu nende eksistentsi. Filmis ei piirduta haiguslooga, see koosneb lõpututest hüpetest olevikust minevikku ja tagasi, kadunud õnneajast kannatuste ja vaeva hetkedesse, kuhu mahub vaid mõni üksik lootusekiir. Kogu Elise’i ja Didier’ suhte lugu avaneb  killukestena, kuid seejuures muutub üha olulisemaks põhiküsimus – kas nende armastus on piisavalt tugev, et nii rängale katsumusele vastu pidada?

Enam kui lihtsalt melodraama

Film „ Surnud ringi purunemine” vastab kõikidele melodraama tunnustele, käsitledes lähedaste inimeste kannatusi ja surma, mis jätab peategelase lõpuks üksi ja lohutamatuks. Filmi jõulised emotsioonid lähevad hinge enamikule vaatajatest, kuid mitte ainult trööstitu loo, vaid ennekõike l avastuse tõttu, mis paneb vaataja peategelastele üha rohkem kaasa elama. Veelgi enam – montaaži abil on sisulisel ja olulisel viisil seotud eri elemendid (tegelased, eri ajahetked, teemad, muusika, kujundus jms).

„ Surnud ringi purunemine” kulgeb esimestest kaadritest alates kantrimuusika, täpsemalt bluegrassi rütmis. Sellega illustreeritakse peategelase Didier‘ tundeid, sest tegemist on sõpradest koosnevas bändis laulva muusikuga. See muusikakirg haarab ka tema abikaasa, kes astub peagi koos mehe bändiga lavale. Hiljem selgitab Didier, et bluegrass on vaeste ja õnnetute muusika, mis on peamiselt melanhoolne ja kannab endas esmajoones parema elu lootust. See muusika võib olla kerge ja kaasahaarav, aga leina väljendades ka südantlõhestav. Bluegrassil on Felix van Groeningeni filmis seega keskne roll, kuna ühtib tegelaste tunnetega ja rõhutab neid, samuti aitavad rütmid ja laulusõnad vaatajaid emotsionaalselt kaasa haarata.

Muusikaline maailm

Muusikalisi etteasteid näidatakse filmis vaid üksikutes stseenides, kuid taustamuusika aitab ühendada mitmeid eri aegadel või eri paigus toimunud sündmusi.

Laiemas plaanis kannab see muusikaline kontekst mõtlemapanevaid väärtusi ja seoseid. Didier‘ kirg tundub esimestest kaadritest saadik ema elukeskkonna taustal võõras. Kuhu satub vaataja, kui näeb filmi avastseenis laval bändi, kes esitab kantripala „Will the Circle Be Unbroken”? Louisiana baari? Järgmine stseen toimub siiski Flandria linna Genti haiglas, kus Didier ja Elise saavad teada oma lapse haigusest.

Muusika abil kõrvutatakse ja vastandatakse kaks eri maailma – igapäevane tegelikkus, olevik, milles domineerib Maybelle‘i haigus, ning teine maailm, Ameerika, millest Didier räägib ja unistab ning mida ta väikeste detailide ja killukestena Euroopas enda ümber loob. Seda suuremal või vähemal määral rõhutatud kontrasti luuakse filmi eri stseenides visuaalselt eelkõige kostüümide ja dekooriga. Didier kannab mitmel korral (peamiselt minevikustseenides) kauboikübarat. Tema pikap ei ole Euroopa maanteedel küll tundmatu autotüüp, kuid ilmselgelt liigub selliseid USA lõunaosas palju rohkem... Väga ilusas kaadris näidatakse filmi jooksul vähemalt kaks korda seda pikapi tüüpilisel Flandria maastikul puudega palistatud maanteel rohelise lehekardina varjus sõitmas.

Kogu filmi jooksul rõhutatakse maailmade kontrasti ka sellega, et bänd kannab laval üleni valgeid rõivaid, toonitades nii Euroopasse toodud Ameerika kunstlikkust.

Kaks maailma ei jää üksteisest siiski täiesti lahku, neid ühendavad mitmed stseenid. Eriti loob seoseid Elise, kes ei tundu alguses sellest muusikastiilist midagi teadvat (ta ei tea bluegrassi rajajat Bill Monroed), kuid ilmub pärast esimest Didier‘ga veedetud armuööd välja Ameerika lipuvärvidesbikiinides... Ta ühineb varsti bändiga ning laulab Didier‘ga duette, aga solistina ka ansambli repertuaari liigutavamaid palasid.

Lohutav muusika?

Kuni Maybelle‘i surmani kehastab muusika ja kogu sellega kaasnev elustiil Didier‘, tema sõprade ja varsti ka Elise‘i omapärast kirge, mis aitab Didier‘l oma eksistentsi mõtestada ja eluunistust ühel või teisel viisil teostada. Tal ei ole ühiskonnas mitmes mõttes kohta, kuid muusika võimaldab tal elada omasoodu ja annab talle identiteedi. Filmi esimeses osas võiks isegi arvata, et see muusikaline maailm pakub talle lapse haiguse vastu võideldes lohutust või isegi lootust.

See lootus aga luhtub ning lapse surm mõjub paari suhtele hävitavalt, samuti muutub filmi kõikehaarav muusikaline kontekst. Surmaga silmitsi seismine lööb paari vahele suure kiilu. Alguses otsivad nad teineteise elust ja käitumisest Maybelle‘i haiguse põhjuseid, seejärel kaugenevad teineteisest veelgi eri arusaamade tõttu teispoolsuse olemasolu kohta... Didier on veendunud ateist, kes keeldub religioonist lohutust otsimast, kuid Elise soovib mingil ebaselgel või sünkretistlikul viisil uskuda surmajärgse elu või taassünni võimalikkusesse. See usk nähtub filmis visuaalselt eri asjadest – küll väikesest krutsifiksiga kaelaketist, mis Elise oma tütrele annab ja mille ta pärast uuesti tagasi võtab, küll mälestusnurgakesest, mis naine oma tütrele loob ja kuhu ta paigutab vaevumärgatava Šiva kujukese, küll kaugetes tähtedes, mis paistavad meile ju ka pärast kustumist ning mille illustreerimiseks seab Didier oma haige tütre voodi kohale väikesed plastmassist tähekesed. Eelkõige kehastub see usk aga vareses, kes ilmub Maybelle‘i toa aknalauale, kui tüdruku vanemad on toa tühjaks teinud.

Sellised lahkarvamused on alguses küll teisejärgulised, kuid muutuvad tõsiseks ja talumatuks pingeallikaks ning lõhuvad lõpuks paari suhte – kui Didier kuuleb president Bushi kõnet, milles keelatakse inimembrüote tüvirakkude alane teadustöö, süüdistab ta tütre surmas religioosset fanatismi. Sellest hetkest alates ühendavad abikaasasid vaid ühised esinemised. Nende viimasel esinemisel vallandub aga Didier‘ viha ning ta ründab publiku ees kohatult religioosseid veendumusi, mis takistavad igasugust teaduse arengut... Muusika ei seo enam peategelasi, vaid kisub nad hoopis lahku: kuna Didier katkestab muusika ja hakkab selle asemel hoopis leppimatult argumenteerima, kaob nende armastuse alus, millel põhinesid noore naise tunded tema vastu. Hiljem näidatakse ühes minevikustseenis, et nende armastus sündis tõesti hetkel, kui üllatunud Elise nägi Didier‘d laval esinemas ja esitamas filmile nime andnud lugu „Will the Circle Be Unbroken”.

Paari lahkutriivimise lõpetab traagilisel viisil noore naise enesetapp. Ellujääjad jäävad surma ja valu kõige süngemasse meelevalda, ent vaatajate tunded on filmi lõpuks ehk nüansirohkemad ja kindlasti melanhoolsemad. Kui Didier nõustub arstide soovitusel lõpetama ajusurmas naise ravi, koonduvad sõbrad tema ümber ning nad mängivad koos veel ühe viimase instrumentaalpala „Reuben‘s Train”. Kuigi
peategelane on murest murtud, on see pala kaasahaarav ja dünaamiline, see lepitab kaks peategelast nii muusikaliselt kui ka visuaalselt – kaamera näitab aeglaselt noore naise keha ja too tundub olevat valmis uuesti ellu ärkama. Näha on endiselt töötav monitor, mis pidi olema välja lülitatud, ning lõpuks näidatakse ka Elise‘i viimast tätoveeringut, millel on ühendatud Alabama ja Monroe... Montaaži eesmärk ei ole siin vaatajat petta ning tegemist ei ole ka võluväega, pigem väljendatakse nii seda kahemõttelisust, mida esindab bluegrass ja kogu see muusikaline maailm, milles on ühendatud unistused ja reaalsus, milles lauldakse elu ja surma vahelistest seostest, milles ei eristata eda maailma ja teispoolsust ning mis annab vaatajale võimaluse leida leinale lohutust ja leevendust.

Mõned mõtteainet pakkuvad küsimused

•Sageli räägitakse Ameerika kultuuri ülemvõimust, eelkõige muusikas ja kinokunstis. Kas film „ Surnud ringi purunemine” kinnitab sellist arusaama või saab siinkohal rääkida selle kultuuri kohandustega omaksvõtmisest ja ümbertõlgendamisest Euroopas?

•Didier ja Elise on kahtlemata väga lähedased, aga nad reageerivad psühholoogiliselt väga erinevalt kõigile nende eludes ette tulevatele
sündmustele, olgu tegemist siis tütre vähist teadasaamisega filmi alguses, Elise’i rasedusega, mida näidatakse ühes mälestuskillus, või lapse surma ja järgneva leinaga. Kas seda, milline koht on lapsel ühe või teise vanema elus, on võimalik täpsemalt kirjeldada? Kas erinevaid reaktsioone on võimalik seostada üldisemate ja vähemmärgatavamate sooliste erinevustega (mehed versus naised)?