skip to content

Euroopa Parlamendi Infobüroo Eestis veebilehe küpsisereeglistik.

Kasutame veebiküpsiseid teie kasutajakogemuse parendamiseks. Neid ei kasutata isikuandmete kogumiseks, vaid Google Analytics`i vahendusel statistilisel eesmärgil. Te võite veebiküpsiste seadeid igal hetkel muuta.

jätkama
 
 
LUX filmiauhindLUX filmiauhind 2016 3 finalisti.
LUX filmiauhind 2016, 3 finalisti
 
Kristina Liik
Kristina Liik

Mesi / Miele

Režisöör: Valeria Golino
Riik: Itaalia, Prantsusmaa
Aasta: 2013
Kestus: 100’
Osades: Jasmine Trinca, Carlo Cecchi,
Libero De Rienzo, Vinicio Marchioni, Laia Forte.
Produtsent: Viola Prestieri, Riccardo Scamarcio, Anne-Dominique Toussaint, Raphael Berdugo
Tootja: Buena Onda, Les Films des Tournelles, Rai Cinema, Cité Films.

Festivalid ja auhinnad: Cannes 2013, Un Certain Regard, Brussels Film Festival 2013, LUX Prize Official Selection Competition, Globi d’Oro
2013, parim debüütfilm, parim näitlejanna (Jasmine Trinca)

Sünopsis

Irene elab üksi küllaltki eraklikku elu. Tema töö on aidata lootusetult haigetel inimestel väärikalt surra. Ühel päeval annab ta surmava
rohudoosi uuele ”kliendile”, ent saab seejärel teada, et mees ei ole haige, vaid lihtsalt elust tüdinud. Irene ei taha võtta vastutust mehe
enesetapu eest ning leiab end väga pingelisest ja ebaharilikust suhtest, mis muudab noore naise elu alatiseks.

Keskne teema

Eutanaasia on Valeria Golino filmi keskne teema ning konfliktseks kõneaineks paljudes Euroopa riikides. Mõned vähesed riigid, nagu Belgia, Holland ja Šveits on aktiivse eutanaasia teatavatel tingimustel legaliseerinud, ent enamik riike on seisukohal, et eutanaasia on mõrv ja väärib seetõttu hukkamõistu. Teatavates riikides, nagu Norras, Soomes, Prantsusmaal ja Hispaanias on kirjutamata seadusega lubatud passiivne eutanaasia, st arstiabi andmise lõpetamine, kui see on patsiendi kindel tahe ja kui surm on vältimatu.

Muudes riikides seevastu, eelkõige tugeva katoliikliku traditsiooniga maades, nagu Itaalia, Poola ja Portugal, või õigeusklikus Kreekas, on eutanaasia ametlikult keelatud.

Itaalias, kus toimub Miele tegevus, peetakse aktiivset eutanaasiat kuriteoks, mille eest võidakse määrata 5–16 aastane vabadusekaotus. Sellest hoolimata on teemat saatnud elavad arutelud ning on selge, et Valeria Golino film ning tema seisukoht eutanaasia suhtes on aruteludele hoogu juurde andnud.

Sellele vaatamata ei piirdu filmi eesmärk üksnes eutanaasia legaliseerimise küsimuses poolt- või vastuargumentide esitamisega. Miele jutustab erakordse loo, mida iseloomustab peategelase suutmatus lepitada oma veendumusi ning tunduvalt keerulisemat ja vastuolulisemat reaalsust, mis hiljem lööb ta veendumused kõikuma.

Härra Grimaldi on küll suhteliselt kõrges eas, ent ta teatab kohe, et on hea tervise juures ja kavatseb endalt elu võtta lihtsalt seepärast, et on elust tüdinud. See läheb aga sügavasse vastuollu reeglitega, mis Irene (Miele tõeline nimi) on endale kehtestanud: aidata inimesi, kelle kannatusi või puuet ei ole võimalik ravida ega leevendada.

Ehkki noor naine rikub oma riigi seadusi, järgib ta muid enam-vähem kindlaid reegleid, millele tuleb vastu uus piir: kas ta peaks nõustuma Grimaldi seisukohaga, et enesetapp on lubatud ka siis, kui eluisu on kadunud? Kas on õige aidata kellelgi sellist tegu sooritada? Moraalset heitlust näidatakse noore naise tähelepanekute kaudu: ühes Grimaldiga peetud vestluses vastandab ta Grimaldi suhtumise kõikide nende inimeste suhtumisega, kellel ta on aidanud viimase kolme aasta jooksul vabasurma minna, kuid kes tegelikult soovisid elada, ehkki nad ei suutnud enam taluda ebainimlikke kannatusi. Reeglid, mille on kehtestanud kas siis ühiskond tervikuna või iga inimene ise, on filmi keskne teema. Kui Miele saab aru, et ta on vastu tahtmist rikkunud üht oma põhireeglit, ei suuda Irene enam järgida isegi kõige lihtsamaid põhimõtteid, mida ta endale on oma tegevuses kehtestanud (vältida teatavaid sõnu nagu „nägemist” ja „kas te sooviksite…”, mis viitavad tuleviku võimalikkusele). Samuti seisab ta silmitsi oma kaasosalise ja osaniku reaktsiooniga, kes vastab Grimaldi juhtumist kuuldes: „reegleid pole olemas!” Ilma reeglite või õigusnormideta tegutsemine selle kõige otsesemas tähenduses, on noore naise jaoks vastuvõetamatu.

Filmis tõstatatakse peategelase kahtluste läbi reeglite küsimus lääne ühiskondades, kus ühtki seadust ei saa vastu võtta demokraatliku aruteluta ning kus ühtki kandvat ideed, traditsiooni või autoriteeti (moraalset, poliitilist vms) ei saa kehtestada kõikidele inimestele. Samas võib tunnustatud normi puudumine tekitada lahkhelide puhul, nagu seda on Irenet Grimaldile vastandav konflikt, ka ebakindlust või isegi ängi, mis võib paljude jaoks talumatuks muutuda. Selle asemel et lubada eakal mehel langetada vaba valik, püüab Irene teda
hoopis sundida surmaotsusest loobuma. Ja kuigi Grimaldi annab Irenele lõpuks rahustipurgi tagasi, tähendab tema brutaalne enesetapp filmi lõpus ka noore naise läbikukkumist, suutmatust selgitada oma sügavaimas hingesopis peituvaid kaalutlusi ja veendumusi ümberkaudsetele inimestele.

Filmis rõhutatakse niiviisi üsna pessimistlikul viisil põhimõttelisi erimeelsusi, mis valitsevad kas siis inimeste vahel, nagu Irene ja Grimaldi puhul, või perekondade sees, nagu haige venna ja venna otsust hinges hukka mõistva õe juhtum, või isegi Euroopa riikide vahel, sest kaks naaberriiki Šveits ja Itaalia, mida filmis tsiteeritakse, järgivad eutanaasia küsimuses sootuks erinevat poliitikat.

Kas tegu on eksistentsiaalse küsimusega?

Lisaks küsimusele, kas eutanaasia on elu või suurte valude lõpetamiseks legitiimne või mitte, sunnib Grimaldi soov oma elupäevad lõpetada Irenet kaudselt juurdlema ka elu mõtte üle, nii inseneri, tema enda kui iga inimese elu mõtte üle. Milleks edasi elada, küsib vana mees endalt, kui jäänud ei ole ühtki soovi ning miski ei valmista enam rõõmu...

Irenel ei paista olevat ühtki head argumenti nende küsimuste pareerimiseks, tema elu tundub iseloomustavat mõnetine tühjus ning tal puudub tõeliselt positiivne elumõte. Tema perering piirdub üksnes ta isaga, kellele ta valetab oma ebaseadusliku tegevuse kohta, mis ei näi võimaldavat ühtki ausat tööd, millesse ta saaks oma energia panna. Ehkki Irene järgib enda kehtestatud eetikakoodeksit, on raske uskuda, et tema tegevus ei lähtu isiklikust kasust ajal, kus Itaalias, nagu paljudes teistes Lõuna-Euroopa riikideski, valitseb suur noorte tööpuudus…

Kui Grimaldi küsib Irenelt, kas tal ei ole elus tõesti ühtki plaani, ühtki eesmärki, mainib Irene vaid praegust tegevust, mis ei paku mingeid karjääriväljavaateid. Irenel on küll armusuhted kahe mehega, aga suhted ei tundu olevat eriti kirglikud ning on vähemal või suuremal määral ehitatud valedele ega ole kokkuvõttes kuigi rahuldustpakkuvad. Kummagi suhte eesmärgiks ei näi olevat pere loomine või lapse sünd, samas on Irene varasemat pereelu kujutatud õnnelikuna, ent tegu on Irene lapsepõlvemälestustega, kus ta oli suusapuhkusel isa ja emaga, kes siis veel elas. Samas on näha, et Irenel puudub igasugune tuge pakkuv võrgustik.

Kinematograafilisest vaatenurgast rõhutatakse režiiga tegelaste isoleeritust, neid näidatakse sageli läbi takistavate ekraanide, klaaside või akende, mis loovad distantsi eeskätt Irenega. Samuti rõhutab MP3-mängijast tulev muusika noore naise eraldatust, kes kõnnib üksi mööda tänavat keset ükskõikset inimhulka.

Sellist nähtavat üksindust võib kahtlemata pidada üheks kasvava individualismi ilminguks lääne ühiskondades, mida iseloomustab eelkõige suurte poliitiliste ja religioossete ideoloogiate ning selliste suurte sotsialiseerivat rolli täitvate institutsioonide tähtsuse vähenemine, nagu perekond, ametiühingud või kool. Ent sellest tuleneva iga indiviidi suurema vabadusega kaasneb samuti uus probleem anda või leida oma elule mõte, eelkõige sellistel kriisihetkedel, nagu see, mille tingis Grimaldi otsus.

Ehkki tegu ei ole lahenduse otsimisega konkreetselt sellele kriisile, on intensiivne sportimine (jalgrattasõit ja meres ujumine) Irene ainus tõeline kirg, mis teda elus edasi viib. Rõhuasetus sellise üksildase tegevuse harrastamisele jääkülmas vees, milleks tuleb kanda ujumisülikonda, kajastab kahtlemata noore naise psüühilist seisundit, kes leiab ujumises võimaluse vaigistada oma ängi (millest küll otseselt ei räägita, ent millest saab aimu teatavates eutanaasiastseenides). Aga nagu juba öeldud, harrastatakse sellist spordiala üksi, ilma teistega kontaktis olemata.

Kummalisel kombel püüab Irene just Grimaldiga luua tõeliselt inimliku, usaldusel ja loobumisel põhineva suhte, eelkõige pärast puudega noore mehe surma, mis teda tõsiselt vapustab. Irene usaldab Grimaldile oma kahtlused ja viskub lõpuks nuttes tema käte vahele. Inseneri vabasurma minekuga, mida Irene ei suuda ära hoida, saab naises jälle võitu eksistentsiaalne äng, mille vaigistamiseks saab ta viimase, peaaegu ebamaise märgi, kui ta külastab Istanbulis asuvat Süleymaniye mošeed. Jäetakse vaataja otsustada, kuidas tõlgendada tuuleiilist kantud paberilehe lenduminekut, millest Grimaldi rääkis, ent see kujutab endast kahtlemata lootusekildu muidu lootusetus maailmas.