skip to content

Euroopa Parlamendi Infobüroo Eestis veebilehe küpsisereeglistik.

Kasutame veebiküpsiseid teie kasutajakogemuse parendamiseks. Neid ei kasutata isikuandmete kogumiseks, vaid Google Analytics`i vahendusel statistilisel eesmärgil. Te võite veebiküpsiste seadeid igal hetkel muuta.

jätkama
 
 
LUX filmiauhindLUX filmiauhind 2016 3 finalisti.
LUX filmiauhind 2016, 3 finalisti
 

2014 Tütarlapseiga

„TÜTARLAPSEIGA” („BANDES DE FILLES”)
Céline Sciamma
Prantsusmaa
Režissööri selgitus

Režissööri selgitus

"Jällegi räägib film noortest: seekord noortest tüdrukutest. Olen pöördunud tagasi teismeea või õigemini selle lõpu käsitlemise juurde, rääkides tüdrukutest, kes püüavad elada oma noort elu omal viisil. See on mõnes mõttes teistsugune lähenemine, aga samas jätkab minu eelmistes filmides käsitletud teemasid: iha tekkimine, naiselikkuse jõud ja vajadus põgeneda ettemääratud saatuse eest." [Céline Sciamma]

***

Filmi "Tütarlapseiga" keskmes on oluline hetk 16-aastase Marieme elus. Olukord tema perekonnas, halvad hinded koolis ja tema Pariisi äärelinnas asuva kortermaja poiste domineeriv käitumine tekitavad neius lämbumistunde.

Kui ta kohtab kolme omavanust kompleksivaba tüdrukut, laseb ta end kanda uude maailma, lootesleida sealt oma vabaduse.

Olla normaalne nagu kõik teised

Tema uueks nimeks saab Vic –lühivorm Victory`st. Kui Marieme pühendub täielikult millelegi, ei ole teiste kolme sõnul võimalik teda enam peatada.

See nimi sobib talle. Filmi alguses jätab ta meile rahuliku, natuke argliku tavalise tüdruku mulje. Kui Vic avastab, et tal on koolis halvad hinded, teeb ta otsustava sammu. Ta tahab edasi liikuda, "elada normaalset elu nagu kõik teised". Vaatajale on tüdruk kohe sümpaatne. Aga see on alles isikliku kannapöörde algus, millele andis tõuke kohtumine kolme tüdrukuga. Nad haaravad Marieme kaasa oma meeletusse ellu, mis hakkab talle meeldima. Peagi muutub kamba neljas liige ka verbaalselt julgemaks ja tema vastused lähevad üha teravamaks. Samal ajal teiseneb Vic ka väliselt ja välimuselt.

Tugev ja üksi

Kui talle ühtäkki öeldakse: "Sa võid küll tarka mängida, aga mida sa tegelikult tead?", on see Mariemele tõeline löök. Mida ta tegelikult teab? Enda kohta? Mida ta tahab teha? Ja eelkõige, millised valikud tal on äärelinnas, kus ta üles kasvas ja elab? Kogu filmi vältel näeme, kuidas Marieme läbib erinevaid etappe ja otsib enda jaoks olulist. See on liigutav teekond, mille ta peab läbima üksinda, kuigi tema ümber on kogu aeg inimesi. Ainult ta ise saab otsustada, mis on tema jaoks oluline.

Äärelinnatüdrukud

"Tütarlapseiga" käsitleb väga autentsel viisil noortekampasid Pariisi lähedal Bagnolet’ ja Bobigny äärelinnades. Loo keskmes on tüdrukud. Film ei ole toores, hall ega agressiivne. Vastupidi, kõik stseenid on loodud tõepärased ja hämmastava olustikuga. Film on tundeline ja täis lootust, selles ei ole võltstundeid. Selles on joovastavaid stseene, kus otsustavad on muusika, rühmadünaamika ja eri füüsilised ja verbaalsed väljakutsed. Kuigi mõned stseenid on teravad, ei ole need kunagi koormavad.

Film, milles on selgelt tunda naiste käekirja

Mitte ainult näitlejad ei ole peamiselt naised, vaid ka trupijuht (Christel Baras), režissöör (Céline Sciamma ja tema assistent Delphine Daull), stsenaristid (Céline Sciamma ja Roselyne Bellec) ja operaator (Crystel Fournier) on naised.

Céline Sciamma lummas meid juba oma võrratute teismeliste portreedega filmides "Vesiroosid" ("Water Lilies") ja "Tomboy". "Tütarlapseiga" on tema kolmas täispikk film.
Crystel Fournier’ kaameratöö on osav. Pikkade aegvõtete ja ilusate suurplaanidega viib ta vaatajad peategelastele võimalikult lähedale. Isegi selja tagant filmitud lähiplaan Mariemest köögis  on suurepärane. Kaamera liikumine, mis võib näida vanamoodne, toimib filmis väga hästi. Vaataja tunnetab, et Marieme teeb olulise otsuse. Ta otsustab elada ja teha seda, mis talle meeldib.

Sinine on filmi põhivärv: Marieme sinine sviiter, tema magamistoa sinine sein, tema esimene suudlus Ismaëliga sinise plaatseina najal (tuli kustub diskreetselt, kui nad teineteist suudlevad), tagasivaatav stseen hotellitoas, kus on sinine valgus, muudavad filmi väga kauniks.

"Tütarlapseiga" võib olla üks ilusamaid filme tüdrukutevahelistest suhetest ja täiskasvanuks saamise valust. Sarnased filmid on veel "We are the Best" (Lukas Moodysson, 2013), "La vie d’Adèle" (Abdellatif Kechiche, 2013), "17 filles" (Delphine et Muriel Coulin, 2011), "No et Moi" (Zabou Breitman, 2010), "My Summer of Love" (Pawel Pawlikowski, 2004) või ajatu "Fucking Åmål" (Lukas Moodysson, 1998).

Mitteprofessionaalsete näitlejate säravad etteasted

Nelja kuu jooksul korraldati Pariisi äärelinnade korrusmajades ja kaubanduskeskustes konkursse, et leida tüdrukuid, kes oleksid karismaatilised ja tugevad isiksused. Vaja oli mitmekesist näitlejaskonda, kes esindaksid erinevaid karaktereid. Karidja Touré, Assa Sylla, Lindsay Karamoh ja Marietou Touré olid kõigist teistest peajagu üle.

Energia, mille need neli tüdrukut filmile annavad, on harukordne. Äärelinnade noored on sihtrühm, kes on harva filmis esiplaanil, just seetõttu pidas režissöör selle filmi tegemist oluliseks. Küsimus ei ole niivõrd kultuurilises mitmekesisuses kui tegelaskujude ainulaadses iseloomus.

Peaosatäitja Karidja Touré jaoks on see esimene näitlejakogemus (nagu ka ülejäänud tüdrukutele). Tema näitlejatöö on intensiivne, sest ta osaleb kõigis stseenides ja lisaks peab ta suutma välja mängida kõik muutused, mis tema tegelaskujuga toimuvad: tütarlapselik ja arglik, elegantne ja naiselik, mässumeelne ja ennastkaitsev, seksikas, aga poisilik. Kõik need nüansid jooksevad filmist läbi ja Karidja mängib need välja äärmise loomulikkusega. Stseenid, kus neli sõbrannat saavad naerukrambid, nende mahlakad arutelud, sõnasõjad rivaalitsevate gruppidega, kähedad hääled ning väljendusrikkad ja meelad liigutused muudavad filmi ainulaadseks ja nakatavaks.

Para One ja Rihanna

Muusikalise kujunduse loomiseks pöördus režissöör Para One’i poole, kes oli ka tema esimese filmi "Vesiroosid" muusika autor. Muusikaline kujundus pidi piirduma ühe muusikalise teemaga, mis kõlab filmis eri momentidel, iga kord natuke pikemalt ja variatsioonidega, et peegeldada Marieme isiklikku arengut. Teema on meeleolukas ja käib alati koos musta kaadriga, mis tähistab filmi uude faasi liikumist, mis on Marieme jaoks järgmine etapp. Rihanna lugu "Diamonds" esineb samuti filmi originaalmuusikas.

Küsimused

Filmi keskmes on neljaliikmeline tüdrukutekamp. Nad elavad Pariisi äärelinnas. Kas selliseid kampu on ka teistes linnades või on need iseloomulikud just Pariisile?

Mille poolest erineb film muudest äärelinna elu kujutavatest filmidest? Miks me võime liigitada filmi värviküllaseks? Mõelge tegelaskujude, sündmuste ja etappide peale, mida film läbib, aga ka visuaalsete lahenduste peale.

Kuidas areneb Marieme tegelaskuju? Kas kõik teismelised läbivad sellise protsessi või on kasvukeskkonnal kõiges selles määrav roll?

Tine Van Dycke – 2014
Allikas: Presskit Girlhood