91. Teenuste vaba liikumine: kihlveokontorite näide

2003. aasta nn Gambelli otsus koondas komisjoni tähelepanu mitme ELi riigi hasartmängumonopolile. Seetõttu asus komisjon uurima, kas hasartmängumonopole reguleerivad õigusaktid on vastuolus ELi teenuste vaba liikumise ning asutamisvabaduse eeskirjadega.

Itaalia kihlveovahendaja Gambelli osutas koos mitme teise ettevõttega Interneti kaudu teenuseid Inglise kihlveovahendajale. Itaalia riigil oli hasartmängumonopol ning ta kaebas Gambelli ja tema partnerid ilma loata kihlveoteenuste osutamise eest kohtusse. Gambelli aga väitis Itaalia kohtus, et Itaalia eeskirjad on vastuolus ELi teenuste osutamise vabaduse ja asutamisvabaduse õiguspõhimõtetega. Seepeale taotles Itaalia kohus Euroopa Kohtult eelotsust.

Euroopa Kohus järeldas, et Itaalia riigi hasartmängumonopol on vastuolus ELi asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse eeskirjadega ning õigusega saada kasu osutatud teenuste eest. Kohus jättis piirangute õigustatuse Itaalia kohtu hinnata, sest piirangute eesmärk oli kaitsta tarbijaid ja ühiskonda ning need ei olnud ebaproportsionaalsed. Samas osutas Euroopa Kohus eelotsuses raamistikule, mida hindamisel kasutada.

Kohtu otsuse kohaselt võivad piirangud olla õigustatud, kui need on vajalikud tarbijate ja ühiskonna kaitsmiseks. Piirangute vajalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta kõlbelisi, usulisi ja kultuurilisi aspekte ning kõlbeliselt ja majanduslikult kahjulikke tagajärgi üksikisikutele ja ühiskonnale (nt sundmängimine, mängusõltuvus). Lisaks peavad piirangud taotlema avalikku huvi, näiteks hasartmängukohtade vähendamist. Piirangud ei tohi ületada künnist, mis on vajalik ülekaaluka avaliku huvi tagamiseks, ning neid tuleb kohaldada ilma diskrimineerimata. Riigikassasse tulude toomine ei ole piirangute aktsepteeritav eesmärk.

Kohus rõhutas, et kui liikmesriik julgustab loteriides, õnnemängudes või kihlvedudes osalemist, et neilt tulu teenida, ei saa kõnesolev liikmesriik piirangute õigustuseks tugineda avaliku korra säilitamisele.